Nädalavahetus: 20-21.04 - PÄEV 5 & 6

 Laupäev

Täna toimus meil tripp Istanbuli paduvihmaga. Bussilt maha astudes oli küll pilvine aga kuiv. 

Esimese asjana viisid leedukad oma reisikohvrid hotelli ja sealt edasi jalgsi liikusime kuulsa Sinise Moššee suunas. Leedukate hotell oli praktiliselt moššee külje all. 

Meile oli määratud ka giid kes rääkis kohalikust ajaloost. Ta rõhutas et Sinine Moššee on läänepoolse rahva poolt antud nimi (sinise mustriga kahhelplaatide tõttu). Kõikide kohalike jaoks on ainuõige nimi SultanAhmet-i moššee. 

Mis minu tähelepanu pälvis, oli Egiptuse hieroglüüfidega obelisk mis asus Moššee ees asuval platsil. Miks ja kuidas see siia sai? 

Moššee külastamiseks seisime ca 400m järjekorras. Rahvast oli väga palju. Ennem sisenemist pidi jalanõud ära võtma ning kord oli väga range. Isegi korraks ei tohtinud jalanõusd maha toetada. 

Naised pidid kinni katma oma pead ning kellel olid lõhkiste põlvedega teksad, pidid jalga tõmbma ka spetsiaalse ürbi. Meestel pidid samuti olema kaetud õlad ja jalad. 

Moššee külastus jäi üürikeseks kuna järjekord sõi aja ära ning palveaeg lähenes. Selleks ajaks aeti kõik ebajumalate kummardajad välja.

Samal ajal kui me hoone arhidektuuri seestpoolt imetlesime, oli väljas vihmasadu alanud. Eestlaste jaoks oli see korralik paduvihm, kohalike jaoks tavaline vihmake. Nende paduvihm on see, kui meie Eestis peame auto kojamehed maksimumile sättima ja siis saab ka vaid 50ga sõita.

 Veidi aega olime moššee all vihma eest varjus kuniks suurem sadu möödas, aga vihmast ei pääsenud keegi.

Kergema saju saatel jalutasime järgmise ajaloolise ehitise suunas mis ei ole moššeest kaugel. 

 Selleks oli Topkapi palee, mis oli Ottomani sultanite koduks ca 400 aastat. Palees asuvad mitmed muuseumiruumid rahvuslikult ja ajalooliselt hindamatute aaretega - see kõik on rahvale vaatamiseks kuid tugeva relvastatud valve all.  

 Giid vuristas neid asju üsna kiirelt ning olgugi et tema inglise keel oli hea, kiirelt vuristades ja aktsendiga ei suutnud kõike jälgida. . 

 Ka sissepääs oli julgestatud automaatidega lahningpaariga. Silmasin automaatidega mehi ka hinnalisema kraami läheduses. Esimene hoone mida külastasime oli täidetud tähtsamata valitsejate rõivastega. Esindatud olid ka valitsejate naiste ja laste riided. Igapäevaste rõvaste ning tseremoniaalrõivaste ilu pani imestama.  Kuidas nad mitusada aastat tagasi suutsid nii kauneid asju teha?

Tänapäeva mood on prügi võrreldes nende meistriteostega. 

 Järgmine külastatud hoone oli pühendatud kalligraafiale. Erinevad mitusada aastat vanad, käsitsi kirjutatud koraanid ja pühatekstid. Samuti imestusväärne kuidas tollal suudeti kuldset ja türkiissinist paberile värvida. Erinevad kirjandustarbed ja kirjapulgad, ka käärid ning paberinoad olid valdavalt kullast või paksu kullast kihi all. Populaarne oli ka peendetailselt nikerdatud elevandiluu kasutamine. 

 Järgmine hoone oli rahvuslikud ja pühad aarded. Sisenemisel kehtisid samad reeglid nagu pühakojas. Naised katavad juuksed ja palja ihu, muidu jääd ukse taha. 

Jõudsime läbi kõndida vaid esimese kambri sest meile eraldatud 1.5h aeg sai otsa. Kambris oli miski väidetava prohveti jalutuskepp/kaigas, Taaveti mõõga kirjeldus, ning kellegi rüü sees käsi.  

Palee esimese ringi välismüür:

 See Istanbuli külastus jättis üleüldse sellise läbikiirustatud mulje. 

Muidugi ma ei saa rääkida teiste eest, kindlasti oli neid kes rõõmustsid et saab edasi liikuda, me kõik olime läbimärjad, pooltel meist jalatsid lirtsusid. 

Mina oleksin soovinud rohkem aega ringi vaatamiseks selles kinduses ning ka suure turu peal, mis ei olnud kindlusest üldsegi kaugel. Turg oli laiali jagunenud kümnete kõrvaltänavate peale ning sadade kaupa väikeseid ärisid tänava kohta. 

 Külastada neid ei jõudnud kuna kiirustasime praamisõidule. Ühel suuremal tänavate ristumiskohas, kui me ootasime leedukate gruppi järele, otsustasin kiirelt omale uued, KUIVAD jalanõud jalga osta. Leidsin ka riiulilt juhuslikult väga kvaliteetselt tehtud Dolce & Gabbana vabaaja dresside komplekti. Hoolega uurides ma ei leidnud midagi mis viitaks koopiale. Tegin ostud ära ning liikusime Egiptuse stiilis turuhoone suunas. 

Seal saime aega tunnikese ringi vaadata. Soovijad leidsid omale sealt erinevaid vürtse ja maiuseid kaasa osta. Mina avastasin paar mõnusat teematerjali ning lõhnaõli. Mitte see mida poest ostad vaid just õli. See hoidis veel kerget lõhna ka peale dushi all käimist. 

Kuna aeg hakkas otsa saama - tegime kiire söögi kohalikus Burger King-is sest see oli ohutu ja kindel valik, et mahtuda aega ning kõik saavad kõhu täis, ka pirtsakad. Lisaks jäi mulje et terve turuhoone ainuke WC asus just sellessamas restoranis.

 Alustasime liikumist praamile. Kai peal ootas meid Eyüp juba ostetud piletitega ning meie vaevaks oli vaid praamile astuda. 

Sõidu algul giid veel jutustas meile kohalikust ajaloost ning  ülejäänud aeg me lihtsalt nautisime vaateid ja sõitu. Kasutasin võimalust oma läbiligunenud jalanõud kuivade vastu vahetada. 

Väga mõnus oli kuivad jalanõud jalga saada ning neile kes minu kentsakat ettevõtmist kommenteerisid, hõõrusin ekstra nina alla kui mõnusad on kuivad jalatsid. 

Märgade jalanõudega kõndimine jättis oma jälje ka - kandade alla tekkisid villid kuna märja jalanõu talla kangas tuli märkamatult lahti ja jäi talla alla kortsu. 

Praam maabus vastaskaldal ning buss oli tellitud sinna lähedale meid peale korjama. Bussi ootasime vihma käes veel ca 30 minutit. 

Jõudes tagasi Izmit-i linna, oli kohe plaan selge et asjad hotellituppa ja sööma. Kuna toidueelistused erinevad siis jagunes grupp mitmeks. Meie moodustasime neljase grupi kes kindlalt tahtsid liha süüa ning liikusime hotelli lähedal asuvasse, juba lemmikuks saanud restorani. 

See on alati kindel valik sest ükstapuha mida menüüst valida - kõik viib keele alla, isegi Eestimaise toidu igatsuse viib keelelt minema.

 

Pühapäeval sai kaua magada.. 
Izmiti linnas tegin rahuliku shopingu, et saada mõistlikud tossud ja võtsin aega et niisama ringi vaadata.

Kõrvalisest poest isegi avastasin paar kingitust käsitöö näol. 

Kristjaniga läksime vaateratast otsima, mis koguaeg kaugelt silma jääb - tegemist oli lõbustuspargiga. 

Vaade vaaterattalt:

Tegime tiiru ka väikesel ameerikamäe atraktsioonil:

Peale seda kõndisime lahesopi äärde ja paar kohustuslikku pilti sai ka tehtud. 

Sealt edasi viis meid tee suurde kaubanduskeskusesse sööma ja kui energia ammendatud, avastasime kaubanduskeskuse kaupluseid. 

Vahepeal oli päike looja läinud ning sai eesmärgiks otsida omale midagi sooja selga. Mina olin lühikeste pükste ja maika väel, Kristjan plätade, lühkarite ja tsärgiga. Peale päikese loojumist oli õues 14 C sooja.

 Ennem hotelli poole jalutamist otsustasin Starbucksist sooja joogi kaasa võtta ning minu suureks üllatuseks avastasin esimese klienditeenindaja kes oskas inglise keelt, nii kuulata kui ka vastata. 

Nii vähe oligi vaja et tuju rõõmsaks saada!